kui kontoris on kohvimasin katki, siis valitseb seal kaos.
meil oli eile majas terve hunnik kôrgeid ülemusi ning mudugi läks kohvimasin kakti, korralikult. ujutas köögi kaks korda üle.
masinat parandama tulnud poiss oli väga ilus, väga väga ilus, ning sekretär veetis temaga köögis kogu aja, mil ta seal parandas. noh jah, tund hiljem ujus köök uuesti. ilusat poissi pole siiani saadetud.
nii ongi trepikoda täis inimesi, kes läheb tassiga üles-alla, sôltuvalt, kas on juba saanud oma kohvi kätte.

ma suutsin end sinna trepikotta lukustada ilma kaardita. soov saada tassi teed, oli suurem kui mälu, vôtta oma kaart kaasa. liibuvat kleiti kandes pole ju seda kuskile riputada. oh.

aga ônneks mu prints tuli ja päästis mu. kohvi, noh.

eile käisin jälle boksi trennis. kuna mulle paarilist ei jätkunud, siis olin paaris ôpetajaga. mis oli väga tore ja hariv. tal oli mikker peal ning aegajalt ta karjus "come on!" ning ma ei saanudki aru, kas see oli mulle vôi kogu klassile môeldud.
ta tegi ka mulle komplimendi mu jalalöökide kohta "sa lööd nagu hobune!".
muidugi oli mikker peal ning kogu klass kuulis.
ma vôtan seda kui komplimenti.

Epppppu blogist ammusest ajast mäletasin ning leidsin üles lôigu, mis on mulle praegusel hetkel tähis.

"Olen kusagilt lugenud immigrandi elu kolmest faasist: esimene on “uus-ja-huvitav”, kui võtad kõike veel turistina; teine on segaduse ja tõrkefaas; kolmas on leppimine."

 

mul on mingi teisest komandasse faasi üleminek. iroonia ja segadus hakkab asenduma rahuliku leppimisega... kuigi vahest olen väga väga kuri.

 

veidral kombel, olen hakanud väga väärtustama rootslaste tôelist rahvust.

näiteks eilne koosolek, mis toimis rootsi keeles ja osales makedoonlane, serblane, taanlane ja mina.

kuid äkki osad neist ei soovigi olla oma riigi päritolu, äkki nad soovivad alustada nullist siin ja saada rootslaseks?

 

ma ei tea.

ma ei tea, mida enda kohtagi arvata. oma identiteedi kaotamine uues keeles suheldes on suht suur. keegi ei saa aru, kes ma olen. sest vôôras keeles suhtlemine vôtab omajagu.

ning kas polegi kergem aegajalt uuesti alustada? nullist.

vahetada autojuhiluba ning proovida aru saada kultuuriruumist.

 

ma ei oska seda isegi sônadesse panna, mida ma tunnen.

kas sa saad minust aru?

 

ning tore on muidugi lôunapausi ajal teatada, et isegi Eesti on see aasta vôitnud rohkem medaleid olümpialt kui rootsi. tshehhi tibi kilkas ka vahele, et isegi nemad panevad rootsile ära. hollandlane ja inglane lihtsalt kiitsid takka. meie seltsis olnud 3 rootslast sôid vaikides. ning kôrval lauas istunud leedi tädi luges lehte ja ignoreeris meid.

:D :D

selline on minu jaoks tüüpiline rootsi. kôigil on oma teine rahvus kaasas ning omadele hoitakse rohkem pöialt.

nagu Pikkjalg ütles, et tema arust muutuvad inimesed suuremateks patriootideks, kui nad pole kodumaal.

mulle hakkab meeldima see linn... ütlesin seda ka E-M'ile. ta kommenteeris vastu, et talle ka...
kahjuks on tal 2 nädalat siin riigis elada jäänud.
count down.

oota, tahtsin öelda miks!
täna on täiesti imeline päev olnu!!
kuna naaber on suht kadunud, siis korjame ta ajalehte uksetagant. vahest isegi loeme seda. leidsin tagumiselt lehelt reklaami, et tulge aedvilju ise korjama ja ostma.
täna siis Pikkjalg vöttis oma söpsi kaasa ja läksime.
see oli väike pood ja selle ümber pôllud, täis erinevaid aedvilju. osad lôpetanud kandmise ja teised alustanud.
ma seisin vagude vahel ja narrisin Pikkjalga ja sôpra, et "you need an estonian to show you this!" tüübid on siin linnas VÄGA kaua elanud. ning nad ei teadnudki sellise vôlumaalima olemasolust.

saad aru... ma pole elu sees maisi näinu. me seisime maisi pöllul ning taimed olid mul üle pea. (okei, Pikkjalal rinnuni, aga sealt ka ta nimi).
korjasin veel lillkapsast ja brokolit ning jätsin korjamata väga palju kapsaid, mida nägin elus esimest korda. korjasime ka ube ja salatit, sellise pea, et oh sa poiss.

tädi, kes kogu asjandust omab, oli väga lahke ning üllatavalt eelarvamuste vaba.
meie ees oli 2 naist, kes küsisd seletust, mis asju korjata tohib. tädi seletas, et seda kapsast (ning osutas kaalika sugusele asjale) süüakse väga palju iraani köögis ja seda asja (jälle uus aedvili mulle) kasutatakse hiina köögis.
seal oli töesti palju sisserändajaid. (nagu ka Pikkjalg ja ma). perekondade viisi vagude vahel upakil.
hinnad olid odavad ning ma arvan, et paljudele ka vähene vôimalus kodunt lahkuda.

ma suutsin ka jätta sügava mulje kassas makstes (kôik käib ju aususe peale. sa korjad pôllult sealt, kus on märgitud, et tohid korjata (erandeid oli), siis lähed mööda autoparklast, et minna kassasse, seisad seal ja maksad).
me arve tuli 121 seki. ma siis panin lauale kogu paberraha, mis mul oli ning seda oli 40 krooni ja siis hakkasin rahakotti raputada, et münte noppida. ônneks siin on müntidel suht kôrge väärtus. korjasin ja otsisin voodri vahelt ning mul oli täpselt 121 seki ja 50 ööri. kas pole ônn. järjekord mu taga ohkas kergendunult, kui ma sain makstud ja lahkusin.

mais.
mais.
mais.
mais.
mul kôht punnis sellest. mmmm. mais.
homme tööl söön.... maisi. :D

käisin veel oma kauni rattaga linnas, Jenna ja Marcus tulid korra. jôime kohvi ja jagasime saladusi.
eile käis E-M meil. tegin imemaitsvat sööki ning magustoiduks pavlova paadikesi. proovisin ka veini.
ma pole aprillist saati joonud tilkagi alkoholi, teadagi miks.
eile siis proovisin.... ausalt.... mulle ei meeldinud. meil oli 2 erinevat veini ja väike snaps ka, kuid... nope, ei lähe eriti peale.
eks ma siis jätkan oma karsklase elu.

hea oli jälle istuda ja eesti keeles lobiseda maast ja ilmast ja meenutada erinevaid multikaid, mida lapsena nähtud sai.

lähen nüüd oma unenägudega voodisse.
homme läheme Pikkjalaga pilatesessse, tüübile meeldis.
kuna liiklus on nii hull, et üle silla peale tööd ei saa (täna oli sild kella 12nest saadik umbes, ühes suunas) siis meil pole môtet koju tullagi. tuleb väga pikk päev.
ning kolmapäeval lähen bbbbbboksi jälle. broneerisin ajad just.
eks varsti saab trenn täis oma "sügisest hakkan trennis käima," inimesi.

oma väikeses argipäeva rutiinis hulbin.
häid asju juhtub, onju.

esimene nädal tööl on ikka eriliselt veniv. nagu näts soojal suvepäval kinga all.
hilisemad tulijad räägivad oma puhkusest ja kôik proovivad rutiiniga hakkama saada. raske on.

eile istusin kohvinurgas ja rääkisin esimest korda pikemalt naisega, kes meil siin koristamas käib. ta on naljakas. enne puhkust (kontor oli juba suht tühi) käis ta ringi ja pesi seinu ja pühkis tolmu ning samal ajal kuulas muusikat. ma ja mu britt siin, naersime end ribadeks, kui ta oli end nii töötama unustanud ning laulis kaasa oma muusikale "like-a-virgin-touched-for-a-very-first-time-like-a-viiiiiiiiiiiiirgin....".
ma arvasin, et sellised asjad juhtuvad ainult filmides, näiteks Brigeti filmis.

eile rääis ta pisut endast. ta tuli Rtsi 12 aastat tagasi, ta tädi tôi ta Filipiinidelt siia. ta ütles, et elu siin on parem.... sealne tulevik oli abielluda ja jääda koduseks. ta vanemad elavad siiani suurte mägede vahel, kus neil on riisipôllud ja vesipühvel ja kanad.
ta tädi oli jooksnud ära valge rootsi mehega aastaid tagasi ja nüüd on ta toonud Rtsi palju sugulasi. aga ta ei hoia nende kontakti, sest vahest on see tôeline tüütus, kui sugulased ei nôustu näiteks lahutusega. ta esimene mees oli teda peksnud, tal on temaga tütar. nüüd on tal oma uue abikaasaga kaksikutest pojad, 3 aastased. ta ütleb, et inimesed ütlevad, et see on ônn, et tal kaksikud on. ta ütles, et ta väga tahtis endale poega.

hmmm, et siis sellised lood siin.
selgus, et meie toa 2 ülemust on haiged kodus ja nende ülemused on puhkusel. kontoris on nii vaikne, tundub nagu kôik tukuks arvuti taga.
ma tukun rahulikult edasi.

Keelelised iseärasused

vahest ma kurdan, et mul on kultuurishokk. vôi et kultuurid on erinevad. Pikkjalg keeldub seda uskumast, okei, tal on lapsena riigi vahetamise kogemus ning see ei olnud nii traumaatiline (kui mitte arvastada seda, kui ta koolis joonistas hommikuks söödud helbeid ja ôpetaja ei saanud aru mis marki helvestega on tegu).

täna olen vastanud varsti juba 20 korda küsimusele "kas puhkus oli hea?".
sellele ei ole muud vastust kui "jah, muidugi....." ning lause jätkamine on pigem ebaviisakus. sest tegelikult soovitakse lihtsalt täita see hetk, mil me ühiselt kohvi/tee automaadi juures seisame. hooletult märgitakse ära oma reisid ning kui tuleb täpsustav küsimus on see "kus sa reisisid siis?".
nagu lehest lugesin, on reisil käimine staatuse märk. ônneks vôi kahjuks on 3 inimest kontorisse saabumata.... on oodata veel jutte oma puhkusest spaanias, kanaariööl ja kindlasti kuskil soojas ja nii odaval maal.

sorry, et ma kôlan väga irooniliselt ja ôelalt. vôibolla on see kadedus, ma ei tea.... pigem on see lihtsalt fakt, et ma ise esitan küsimusi "kuidas puhkus läks?" ning ootan pikemaid vastuseid kui "bra".
ma annan vähemalt vôimaluse.

kontor on täis inimesi, kes joovad kohvi-käivad vetsus-joovad kohvi.
vôi kes paaniliselt püüavad leida kohta, kuhu nad oma arvuti paroolid üles kirjutasid. vôi siis oma kohvitassi.
kes liiguvad boksist boksi ja räägivad oma puhkusest.
kes istuvad ja jôllitavad kalasilmadega ühte sama faili ning kerivad seda üles-alla-üles-alla ning on arusaada, et nad ei kontrolli raadiuse tolerantse sellel.

mul on hea meel, et lôpuks on väljas +15 ja vihm. sest siis on kontoris vähemalt soojem ja nad ei ole oma konditsioneere pôhja keeranud.
mul on hea meel, et mulle tuleb väike jutumull, kus küsitakse, ega ma kohvile ei taha minna.... ei, mitte et ma nii pônev jutukaaslane olen, vaid sest kambaga kohvi juues ei oiga ülemused, et me tööd ei tee, vaid löövad kampa.
mul on hea meel, et see noor punapäine poiss, kes endale tüdrukuga maja ostsid kasutab juba vandesônu oma majast rääkides. selgus, et sellega on vähe tööd ikka vaja teha.. :D jip, see on ôelus.

ma proovin hinge sisse puhuda oma emailidele oma sôpradele.
ma proovin oma karjuvad punased emailid töö postkastist läbi lugeda.
ma proovin olla sôbralikumalt neratav järgmise küsimuse peale, mis ootab vastust "jah, hästi." ning saada üle oma soovist rääkida neile, mida ma tegin.

muide, varsti tuleb sissekanne.... kolm pulma ja üks matus. ûks pulm veel ja mu elu oleks nagu filmis.

kuidas ônnitleda värsket isa? kas ma vôin öelda "hästi tehtud!"?

eile öösel oli unumisega raskusi. kas asi oli löpetatud raamatus vôi tuulisest/vihmasest ilmast akna taga.. ma ei tea.
kella 2 ajal helistasin Pikkjalale (ta Götis) ja kurtsin, et mul pole und. just enne uinumist tuli pähe täiuslik môte mida ma tahtsin kindlasti blokki kirjutada. midagi mida ma tahtsin välja öelda.
lamasin, ootasin, et möte mööda läheks. löpuks vedasin end püsti ja kirjutasin üles.
"mu pilatese treener kiitis mu paendlikust. ma arvan, et see on hästi arenenud, sest ma oma eestlaslikku olekuga ei soovi teisi inimesi ühistranspordis ja avalikus ruumis puudutada ning nende eest kannatlikult kôrvale pôiklen. nagu rongis Peo Kallega. (see kutt, kes mu vastas istus. mängisime temaga varba kulli. tema tallus ja mina nihkusin eest. vetsu minnes suutsin välja pugeda mitte kellegi vastu minemata ning tagasi istuda sama edukalt.)"

täna oli MINU päev. ma käisin Kopis. Ko-ven-a-venis. vôrratu. muuseumites käisin, üksi. täpselt nii palju kui mina tahtsin, täpselt neid tänavaid mööda, kus oli vähem turiste.
okei, vähe särav hetk oli, kui ma rongi vetsus kogemata oma tagumikku kogu rahvale näitasin, aga noh..... vähemalt sain sellele rootsi paarikesele veel paar korda lehvitada ning naeratada, kui me kokku pôrkasime järjekorras valuutavahetuse ees.

Kop on vôrratu.
soovitan alati süüa löunat muuseumite kohvikutes. seal on hämmastavalt head söögid. täna sain maailma parimat Cesari salatit. ilus poiss kassas sai aru minu rtsi keelest. vôrratu.

ning Kopi riide poed. arrrrr.... mood ja kvaliteet.
ma pean nentima, et kummikud on moes. tibid kannavad neid seelikutega ja pükstega. ning seda on massiliselt tänavapildis (okei, Jenna pärast lisas, et äkki on tegu hoopis praktilisusega, aga näääh!)

ma nägin samurai mööka, see säras ja oli näha, et see on VÄÄÄÄÄGA terav.

homme koju.
koju GÖti.
ning viimased 4 väga tempokat päeva puhkuse lôpuni.


uuuuu ja kunstimuuseumis nägin ma budha-munka. orantsi riietunud, kiilakas ja klaasidega. ta oli väga vôluv.

aga tagasi diivanile teetassi ja sôbrannaga. me panime juba kirja novembri viimase nädalavahetuse jôulu shoppamiseks, Kopis muidugi. sest me nagunii enne ei näe (kui ta just Götis kohvile mind ei kutsu, kui ta läbisôidul on).
hea on lihtsalt istuda ja rääkida. mitte millestki ja kôigest.
Jenna istub voodil ja vaatab, kuidas ta meha mängib Nôia-Maailma (väga hädine tôlge). arvutimäng. ta just karjus, et ta suri ja palus oma sôbral (mängija nimega Baloo ja elab inglismaal- töötu eks vang) tappa kiiresti shamaan kes ta tappis.
tee on valma.

hommikul suutsin end üles vedada ja rongile saada. jätsin taani noortega kaklemata ja istusin vabale kohale. minu vastu istus gothi stiilis kutt, kellele eilsest peost oli jäänud käele kirjutatud sônum "peo Kalle". enamiku 3st tunnist ta kas magas lahtise suuga vöi jöllitas mind.
ma lugesin rahuga oma doris lessingut ja nautisin puhkust oma puhkusest.
sest paeguseni on meeletu tempo peal olnud.
ning Pikkjalg on suutnud môlemad arvutid kasutuskôlmatuks putitada (tahtis parimat, aga välja kukkus nagu alati).

ma olen Skånes, Lundis siiski. Tulin Jennale külla. tema ja ta tüüp on totaalsed arvuti mängu sôltlased. kuna ma tulin külla, siis täna Jenna ei mängi. temast tunti väga puudust.
kui mulle räägitakse virtuaalelust, ei saa ma mitte midagi aru. väga naljakas.

ma tahtsin vaid öelda, et internet on jumalik.
homme lähen ostan turult süüa ja teen Jamie Oliveriliku ôhtusöögi ja teisipäeval lähen täiesti üksinda Kopi.
kunsti muusemisse ja loomaaaeda. jumalik.

homse hommiku kavatsen veeta oma kummimadratsil ja lugede Lessingut. see, mida ma praegu loen on täiesti ovaline.
raamatukogust laenasin, Göti omast.

lähen püherdan netis.
arrr