Meestest lihtsalt

See raamat on mu lemmik senini Petrone kirjastusest ilmunud raamatutest (parem kui Õuna raamat).
Ma arvan, et see raamatu tuleks soovitada lugeda kõigile tüdrukutele, kui nad on saabunud teismelise ikka. Barbara Cartlandi raamatute asemel.
Sest see, mis sellest raamatust läbi kajas on vajalik teada- on küll valus ja väga ja kogu su maailm puruneb, aga need hetked, mil on head...see ongi hea.
(Ja sitta ei tohi kaikaga torkima minna, isegi kaigas tuleb ära visata. (palun vabandust väljenduse pärast)).
Et ei pea suhte alguses panema paika 10aastaku plaani või paaniliselt kartma. Ning haiget saamine on okei.

Mulle meeldis, et see raamat oli kahepeale kirjutud. Ma ei võtnud seda kui ühe naise elulugu, võtsin seda kui lugusid erinevatelt eistajatelt, erinevate aegade kohta. Mingitel hetkedel meenus mulle ka mingi muster, mida ma olen enda elus teinud, kuid ma nentisin päris tihti, et mul on hästi läinud.
Eriti kirsiks vahukoorel oli fakt, et lugedes sai mängida mõttega "kumb on jutustaja, Epp või Dagmar?". Kuna ma olen teie mõlema blogisid päris kaua lugenud, tekib väike arvamus, et "hmm, see lause on väga Dakilikult kirjutatud" ja "ooo, see on nii sügav, peab Epp olma" (mitte et Dagmar sügav ei oleks). Aga see oli lahe, andis raamatule lisa dimensiooni juurde.
Ning põnev oli. Seda, et paneks raamatu käest keset peatükki ei tulnud!

Mulle ei meeldinud viimane unenäo lugu. Võibolla selle pärast, et ma pole midagi sellist ise kogenud või ma lihtsalt ei ole selline. Kuid samas oli see hea lõpp, natuke teise stiiliga.
Leidsin raamatust trükivea!! Kuna ma ise oled düsgraaf (tean peast grammatika reegleid aga õigekiri on väga raske minu jaoks), oli rõõmus leida hetk, mil ma nägin midagi, mis on valesti. Ei, see ei ole halb, pigem on see armas.(Ma kahjuks ei suuda seda üles leida praegu. Kui ülelugedes leian, annan teada).

Väga hea raamat oli.
Väga naiselik. Nagu oleks istunud sõbrannadega late taga ja juustukooki mekkides rääkinud neile mööda läinud mehest, et "oi kurat, aga ta on ju T.... ma olin tasse nii armunud, et ma saatsin talle aasta aega iga nädal emailile ühe luuletuse.... muidugi aadressilt, millel ei olnud minu nime...".

Minu Ameerika 1

Algul ma umbusaldasin seda raamatut. Lausa niivõrd, et kui ma Daki.elab.siin ostsin, siis ma jätsin selle ostmata. Sest ma olin Epu blogi lugenud ja ma ei uskunud, et selles saab midagi huvitavat olla. Kuni nädal tagasi blogist lugesin jällegi, et saab netist raamatuid tellida. Tellisin, koos Minu Ameerika 2'ga.
Ning lugesin esimese raamatu kahe päevaga rongis läbi (hommikul+õhtul, hommikul+õhtul).

Ma ei salli Ameerikat, nagu sa ei salliks kedagi, kes on väga andekas, rikas ja võimikuas, kuid kõhutunne ütleb, et miskit on väga valesti. Seda parem oli lugeda veelkord neid lugusid, kuigi osad olid uued..... ning natuke parem hakka. Ma endiselt ei jumalda ja ei vaimustu Ameerikast, kuid see riigi sisse piilumine, mis Epu raamat andis, oli natuke rahustav.
Mu lemmik hetk oli peatükk, kus Epp rääkis soovist omada sõpra "Kirjutasin toona päevikusse: "Tahaksin kedagi, kes oleks intelligentne, crazy ja Euroopa taustaga."", sest see, kuidas sa alustad uues riigis nullist ja sa pead uuesti leidma enda ja sõbrad on minu igapäev.
Kogu raamatus võluski mind see "mina" ja "nemad" võrdlus, see mis tekib iga päev ka minul (elan Rootsis, pole just väga erinev kultuuriline keskkond, kuid on hetki mil ma võtan peast kinni ja oigan). See kuidas hakkama saada teiste kultuuriliste perekondadega ning leida endale see kultuuri rühm, kuhu nagu kuuluma peaks.
See viimane tuli eriti esile loos, kuidas Epp lennukitega hädas oli ja oli venelaste ja ameeriklaste vahel.... sama siin, ma ei ole 100% rootslasliku meelelaadi, arvamuse ja käitumisega. Minus on ungarlastele ja poolakatele tuttavaid jooni, kuid samas ei ole ma ka nemad. Väga segane sai, aga samas, sellest saabki aru ainult see, kes on olnud teises kultuuriruumis "kinni", kus sa pead saama hakkama igapäevase eluga, mõistma rongi valjuhääldist tulevat teksti ja nuputama, kas jootraha jäetakse ja kellele kui palju.

Roheliseks olemine.
Djaah, sellega on 50:50. Ma ei ole Ameerikas käinud, kuid kujutan ette, et nende raiskamine on hullumeelne ning ma elan Rootsis, kus sorteerimine läheb isegi linnakorteris kompost/prügi/pudel/paber/tehnika/riided.
Ma nõustun enamike asjadega, ma eelistan vahest ökot, kuid mingi hetk tundus, et seda on liiga palju.
(Ette ruttavalt, Minu Ameerika 2's on väike etendus jõuludest, kus põrkuvad kahe koristaja maailma vaated.... vat see mulle meeldis, sest see heitis nalja nii Epu enda kui ka tema äia üle. Ma andestasin siis pisut.)
Minu arvamus kogu sellest rohelisusest on...... alustagem suurtootmiste korrigeerimisega. See, kuidas mu auto on toodetud saastab palju rohkem loodust kui see, kas ma suudan aasta jooksul prügi sorteerida. Võibolla on asi minus, et minu jaoks ongi loomulik pudelite ära viimine ja paberi sorteerimine ja samas töötan ma tootmisega tegelevas firmas ja ma näen kui kergekäeliselt visatakse ära jullasid, mis koosnevad plastikust ja metallist ja metalli pinnakatetest ning mille taaskasutuse kohta ma kindlalt ei tea (ning kogused mida ära visatakse ei ole sadades, need on suuremad).
Tõsi see on, et me saame oma ostu eelistustega muuta turgu, kuid ühe firma tootmise harjumused on palju reostavamad kui ühe perekonna omad.
Aga samas, kes ikka maailma päästab kui mina oma tänaste otsustega.

Igatahes raamatus oli väga palju vastakaid tundeid ja nalja. Kuid oli põnev ja huvitav.

Daki.elab.siin

Ma olin kade.
Enamiku raamatu jooksul tegelesin ma kade olemisega. Üks etapp mu elus, millega langes kokku selle raamatu lugemine.
Ma ei käinud Tartus Ülikoolis, kuigi ma alati unistasin. Ma proovisin astuda sisse ajakirjandusse, aga ma jätsin pooleli, sest ma ei teadnud, mida ma tahan. Minust sai rohkem reaalinimene peale 4aastat TTÜ verd-higi-pisaraid ja Tartus oma "kapmsunitest" sõprade juures peol käies olin mina see, kes vingus valjuhäälselt ja nõudis korralikku hommikusööki, sest ma ei taha pohmakat näljasena taluda. Ma olen kaugenenud oma Tartus õppind inimesest, sest ma töötan suurkorporatsioonis ja mul on 8-4ni töö ning mul on nõudmised oma elukoha kohta.

Aga ma olen ikkagi kade, et ma ei saanud olla kauem noor ja elada rohkem hetkes.
Mulle meeldis Daki raamat, nagu ka ta blogi. Jällegi kartsin, et mul on igav seda raamatut lugedes, aga ei olnud.
Mulle meeldis, kuidas see kokku oli pandud, segatud Otseelust.com naljadega.
Olgugi, et need olid lood erinevast aja joonest, moodustas see ühtse terviku.
Ning natuke nägin asjas ennast, enda melanhoora ja kurbust ja maailmavalu. Kuigi minu oma on vähe teine, TTÜ on oma jälje jätnud :D .
Ma olin kade, et ma ei suuda olla samas vanuses sama lahke ja hea ja siiras ja naerda.
Just see naermise osa. Mulle meeldib, et Daki teeb enda üle nalja ja on kuulda valjut naeru, kui sa loed. Ma tahaks osata rohkem naerda.
Proovisin selgitada oma rootslasest elukaaslasele Tartu romantikat, kuid ta ei saanud aru. Ta ei saanud aru mis tunne on Toomemäel jalutada ja istuda emajõe sillal. Oi kurat, kuidas ma tahtsin, et ma oleks elanud Tartus ja seal üles kasvanud, sest seal samas küljeall mägede vahel on minu süda.

Selle pärast ma vist tunnengi ennast Göteboris nii koduselt, sest see linn on mägine, siinne tempo on palju aeglasem kui Tallinna oma ja siin on inimesed palju "kampsikumad". Või vähemalt nii ma arvan.

Mul on kahju, et Dagmari Tallinna kolimine nii kokku kukkus ja et raamatu õnnelikust lõpust midagi välja ei tulnud. Häbi oli, et Tallinn nii kuri oli su vastu... ning kahju, et see Perekooli jura ja kõik muu nii suureks paisus... mis ikkagi ei tähenda, et mul endal uudishimu poleks, et mis juhtus.

Sest vaata, te mõlemad Epp ja Daki olete mulle nagu raamatu tegelased, ma loen teist blogidest pea iga päev ja loen te raamatuid. Ma ei ole teid näinud päris ning ma arvan, et ma ei tahagi. Nagu ma ei tahtnud kunagi tutvuda Genialistide bändi liikmetega väljaspool kontserti.... mis saab siis kui mu imetluse-mull puruneb ning selgub, et te kõik olete luust ja lihast inimesed ning teil on k-hu-ta-valt häirivad omadused.
Sest siis ma ei saa lugeda te raamatuid, blogisid ja kuulata Geniakate plaati.
Ning kui te mõlemad blogimise lõpetate, on mul sama kurb kui kuulsin, et Genialistid läksid laiali.

Kultuuriminut

Epp tegi oma blogis vöistluse, et kirjuta arvustusi. Ma mötlesin sellele ligi nädala oma rongis söitmise aja jooksul (hmm, aeg mil minus toimub siiski möttetegevust).
Ma arvan, et mul on olemas köik nende poolt toodetud raamatud. Ning lugesin neid linnutiivul. Pean veel peale jöule tellima eestikeelseid raamatuid, mmmmmmm.
Siin ta on.
_______________________________________________________________________
Tahan alustuseks lisada, et te olete kahekesi Dagmariga minu arust väga loominguline tiim. Et möeldud tehtud!

Meestest lihtsalt
See raamat on mu lemmik senini Petrone kirjastusest ilmunud raamatutest (parem kui Õuna raamat).
Ma arvan, et see raamatu tuleks soovitada lugeda kõigile tüdrukutele, kui nad on saabunud teismelise ikka. Barbara Cartlandi raamatute asemel.
Sest see, mis sellest raamatust läbi kajas on vajalik teada- on küll valus ja väga ja kogu su maailm puruneb, aga need hetked, mil on head...see ongi hea.
(Ja sitta ei tohi kaikaga torkima minna, isegi kaigas tuleb ära visata. (palun vabandust väljenduse pärast)).
Et ei pea suhte alguses panema paika 10aastaku plaani või paaniliselt kartma. Ning haiget saamine on okei.

Mulle meeldis, et see raamat oli kahepeale kirjutud. Ma ei võtnud seda kui ühe naise elulugu, võtsin seda kui lugusid erinevatelt eistajatelt, erinevate aegade kohta. Mingitel hetkedel meenus mulle ka mingi muster, mida ma olen enda elus teinud, kuid ma nentisin päris tihti, et mul on hästi läinud.
Eriti kirsiks vahukoorel oli fakt, et lugedes sai mängida mõttega "kumb on jutustaja, Epp või Dagmar?". Kuna ma olen teie mõlema blogisid päris kaua lugenud, tekib väike arvamus, et "hmm, see lause on väga Dakilikult kirjutatud" ja "ooo, see on nii sügav, peab Epp olma" (mitte et Dagmar sügav ei oleks). Aga see oli lahe, andis raamatule lisa dimensiooni juurde.
Ning põnev oli. Seda, et paneks raamatu käest keset peatükki ei tulnud!

Mulle ei meeldinud viimane unenäo lugu. Võibolla selle pärast, et ma pole midagi sellist ise kogenud või ma lihtsalt ei ole selline. Kuid samas oli see hea lõpp, natuke teise stiiliga.
Leidsin raamatust trükivea!! Kuna ma ise oled düsgraaf (tean peast grammatika reegleid aga õigekiri on väga raske minu jaoks), oli rõõmus leida hetk, mil ma nägin midagi, mis on valesti. Ei, see ei ole halb, pigem on see armas.(Ma kahjuks ei suuda seda üles leida praegu. Kui ülelugedes leian, annan teada).

Väga hea raamat oli.
Väga naiselik. Nagu oleks istunud sõbrannadega late taga ja juustukooki mekkides rääkinud neile mööda läinud mehest, et "oi kurat, aga ta on ju T.... ma olin tasse nii armunud, et ma saatsin talle aasta aega iga nädal emailile ühe luuletuse.... muidugi aadressilt, millel ei olnud minu nime...".

Minu Ameerika 1
Algul ma umbusaldasin seda raamatut. Lausa niivõrd, et kui ma Daki.elab.siin ostsin, siis ma jätsin selle ostmata. Sest ma olin Epu blogi lugenud ja ma ei uskunud, et selles saab midagi huvitavat olla. Kuni nädal tagasi blogist lugesin jällegi, et saab netist raamatuid tellida. Tellisin, koos Minu Ameerika 2'ga.
Ning lugesin esimese raamatu kahe päevaga rongis läbi (hommikul+õhtul, hommikul+õhtul).

Ma ei salli Ameerikat, nagu sa ei salliks kedagi, kes on väga andekas, rikas ja võimikuas, kuid kõhutunne ütleb, et miskit on väga valesti. Seda parem oli lugeda veelkord neid lugusid, kuigi osad olid uued..... ning natuke parem hakka. Ma endiselt ei jumalda ja ei vaimustu Ameerikast, kuid see riigi sisse piilumine, mis Epu raamat andis, oli natuke rahustav.
Mu lemmik hetk oli peatükk, kus Epp rääkis soovist omada sõpra "Kirjutasin toona päevikusse: "Tahaksin kedagi, kes oleks intelligentne, crazy ja Euroopa taustaga."", sest see, kuidas sa alustad uues riigis nullist ja sa pead uuesti leidma enda ja sõbrad on minu igapäev.
Kogu raamatus võluski mind see "mina" ja "nemad" võrdlus, see mis tekib iga päev ka minul (elan Rootsis, pole just väga erinev kultuuriline keskkond, kuid on hetki mil ma võtan peast kinni ja oigan). See kuidas hakkama saada teiste kultuuriliste perekondadega ning leida endale see kultuuri rühm, kuhu nagu kuuluma peaks.
See viimane tuli eriti esile loos, kuidas Epp lennukitega hädas oli ja oli venelaste ja ameeriklaste vahel.... sama siin, ma ei ole 100% rootslasliku meelelaadi, arvamuse ja käitumisega. Minus on ungarlastele ja poolakatele tuttavaid jooni, kuid samas ei ole ma ka nemad. Väga segane sai, aga samas, sellest saabki aru ainult see, kes on olnud teises kultuuriruumis "kinni", kus sa pead saama hakkama igapäevase eluga, mõistma rongi valjuhääldist tulevat teksti ja nuputama, kas jootraha jäetakse ja kellele kui palju.

Roheliseks olemine.
Djaah, sellega on 50:50. Ma ei ole Ameerikas käinud, kuid kujutan ette, et nende raiskamine on hullumeelne ning ma elan Rootsis, kus sorteerimine läheb isegi linnakorteris kompost/prügi/pudel/paber/tehnika/riided.
Ma nõustun enamike asjadega, ma eelistan vahest ökot, kuid mingi hetk tundus, et seda on liiga palju.
(Ette ruttavalt, Minu Ameerika 2's on väike etendus jõuludest, kus põrkuvad kahe koristaja maailma vaated.... vat see mulle meeldis, sest see heitis nalja nii Epu enda kui ka tema äia üle. Ma andestasin siis pisut.)
Minu arvamus kogu sellest rohelisusest on...... alustagem suurtootmiste korrigeerimisega. See, kuidas mu auto on toodetud saastab palju rohkem loodust kui see, kas ma suudan aasta jooksul prügi sorteerida. Võibolla on asi minus, et minu jaoks ongi loomulik pudelite ära viimine ja paberi sorteerimine ja samas töötan ma tootmisega tegelevas firmas ja ma näen kui kergekäeliselt visatakse ära jullasid, mis koosnevad plastikust ja metallist ja metalli pinnakatetest ning mille taaskasutuse kohta ma kindlalt ei tea (ning kogused mida ära visatakse ei ole sadades, need on suuremad).
Tõsi see on, et me saame oma ostu eelistustega muuta turgu, kuid ühe firma tootmise harjumused on palju reostavamad kui ühe perekonna omad.
Aga samas, kes ikka maailma päästab kui mina oma tänaste otsustega.

Igatahes raamatus oli väga palju vastakaid tundeid ja nalja. Kuid oli põnev ja huvitav.

Daki.elab.siin
Ma olin kade.
Enamiku raamatu jooksul tegelesin ma kade olemisega. Üks etapp mu elus, millega langes kokku selle raamatu lugemine.
Ma ei käinud Tartus Ülikoolis, kuigi ma alati unistasin. Ma proovisin astuda sisse ajakirjandusse, aga ma jätsin pooleli, sest ma ei teadnud, mida ma tahan. Minust sai rohkem reaalinimene peale 4aastat TTÜ verd-higi-pisaraid ja Tartus oma "kapmsunitest" sõprade juures peol käies olin mina see, kes vingus valjuhäälselt ja nõudis korralikku hommikusööki, sest ma ei taha pohmakat näljasena taluda. Ma olen kaugenenud oma Tartus õppind inimesest, sest ma töötan suurkorporatsioonis ja mul on 8-4ni töö ning mul on nõudmised oma elukoha kohta.

Aga ma olen ikkagi kade, et ma ei saanud olla kauem noor ja elada rohkem hetkes.
Mulle meeldis Daki raamat, nagu ka ta blogi. Jällegi kartsin, et mul on igav seda raamatut lugedes, aga ei olnud.
Mulle meeldis, kuidas see kokku oli pandud, segatud Otseelust.com naljadega.
Olgugi, et need olid lood erinevast aja joonest, moodustas see ühtse terviku.
Ning natuke nägin asjas ennast, enda melanhoora ja kurbust ja maailmavalu. Kuigi minu oma on vähe teine, TTÜ on oma jälje jätnud :D .
Ma olin kade, et ma ei suuda olla samas vanuses sama lahke ja hea ja siiras ja naerda.
Just see naermise osa. Mulle meeldib, et Daki teeb enda üle nalja ja on kuulda valjut naeru, kui sa loed. Ma tahaks osata rohkem naerda.
Proovisin selgitada oma rootslasest elukaaslasele Tartu romantikat, kuid ta ei saanud aru. Ta ei saanud aru mis tunne on Toomemäel jalutada ja istuda emajõe sillal. Oi kurat, kuidas ma tahtsin, et ma oleks elanud Tartus ja seal üles kasvanud, sest seal samas küljeall mägede vahel on minu süda.

Selle pärast ma vist tunnengi ennast Göteboris nii koduselt, sest see linn on mägine, siinne tempo on palju aeglasem kui Tallinna oma ja siin on inimesed palju "kampsikumad". Või vähemalt nii ma arvan.

Mul on kahju, et Dagmari Tallinna kolimine nii kokku kukkus ja et raamatu õnnelikust lõpust midagi välja ei tulnud. Häbi oli, et Tallinn nii kuri oli su vastu... ning kahju, et see Perekooli jura ja kõik muu nii suureks paisus... mis ikkagi ei tähenda, et mul endal uudishimu poleks, et mis juhtus.

Sest vaata, te mõlemad Epp ja Daki olete mulle nagu raamatu tegelased, ma loen teist blogidest pea iga päev ja loen te raamatuid. Ma ei ole teid näinud päris ning ma arvan, et ma ei tahagi. Nagu ma ei tahtnud kunagi tutvuda Genialistide bändi liikmetega väljaspool kontserti.... mis saab siis kui mu imetluse-mull puruneb ning selgub, et te kõik olete luust ja lihast inimesed ning teil on k-hu-ta-valt häirivad omadused.
Sest siis ma ei saa lugeda te raamatuid, blogisid ja kuulata Geniakate plaati.
Ning kui te mõlemad blogimise lõpetate, on mul sama kurb kui kuulsin, et Genialistid läksid laiali.